ühel õhtul flippisime sikiga münti

ja leidsime uued meeldivalt jaburad sõpsid. eile käisime nendega rannas ja õhtuks võlusid nad mingi valemiga kapsast ja saiast välja imemaitsva eine. see liha oli küll siuke, et tegi muu, kui kahvli sisse äsasin. randa sõites möödusime kapsapõllust. mu esimene reaktsioon oli hingemattev soov paar kapsast sisse vehkida ja õhtuks kapsahautist teha. sellepeale ütles üks tüüp, et ta varastas kunagi sea, aga et ta pole kunagi kapsast varastanud. ta avaldas salatehnika, mille abil on kõige parem sigu piistu panna. nimelt tuleb peibutada subjekti seebiga ("it's like chewing gum for them"). seale tuleb kõigepealt maitseks anda väike tükk seepi. seejärel tuleb talle selgeks teha, et tegelt sul on väga palju seepi ja et seal, kuhu sa lähed, on veel rohkem seepi. siis tuleb joosta. siga jookseb ilmselt ilge ruigamisega sulle järgi ja nii sa omale prae saadki. ühtlasi räägiti, et kunagi seitsmekümnendatel oli sealsamas nende majas siga elanud. vannitoas. kui keegi duši all käis, sai siga ka dušši. kõige puhtam siga portugalis.

 teevad süüa

kuna kõik olid pärast randa ja toitu natsa unised, jäi üle ainult üks. tõmbasime pähe tobedad mütsid, panime päikseprillid ette ja hakkasime kütma.

tants. üks asi, millega ma hakkama ei saa, on tantsimine. nagu siuke tants, et peab kellegagi sammu pidama, tal mitte varvaste peal talluma ja mingitsorti rütmi aretama. ei. see lihtsalt pole võimalik. see on horror.  lihtsalt omaette kuskil õõtsumine on oluliselt inimlikum tegevus muarust.

pärast sellist tuustimist olid kõik täiega väsinud. tahtsime veel päiksetõusu näha, aga, noh, viimane pilt ütleb vist kõik. aga ma pean ütlema, et ma olen siki üle väga uhke, et ta nii kaua üleval suutis olla:D