täna on... teine päev portugalis. esimene päev venis kahe päeva pikkuseks. hommikul tuulasin mööda korterit ringi ja toppisin viimaseid asju kotti, noh neid tähtsaid, nagu meepurk ja villased sokid. kurat seda välismaad teab. kui kell oli juba üle mõistuse palju, hiivasin oma kohvri suure surmaga trepist alla ja pagassi. taevas oli täiega eesti septembritaevas, sellised valged armsad pilvelatakad ja sinisine taevas. nüüd siin olles on kogu aeg meeles, mida joao portugali taeva kohta ütles, et see on alati kaugel. coimbra taevas on alati täis kollast metsapõlengute tossu, pilvi eikuskil. alati lõõskab. selle kuumusega tuleb harjuda kuidagi, paras ülemineku šokk. siki on muidugi nagu kala vees, samal ajal kui ma mööda seinaäärevarje käin. saate aru, kui tal on valida, kas ta istub päikse käes või varjus, valib ta päikse. ma ei saa aru.
eniveis, lissabonis ootasime sikiga umbes kella seitsmest õhtul umbes kella kuueni hommikul rongi. sest, nagu üks kohalik saatusekaaslane ütles, kuskil põles midagi ilgelt tähtsat. ja et tavaliselt nii ei juhtu. tänks portugal.
öö sai siis veedetud nii, nagu must stsenaarium ette nägi - pingil. istuli, pikali, pingi peal, pingi all. sõin ära ühe keedumuna ja mõtlesin välja elu mõtte. rongijaam nägi välja veits nagu lorieni mets lotris, kuldsed sambad ja puudevõrad. ma muidugi pilti eriti ei teinud. rong tuli kell kuus siis umbes, viis mintsa varem avastasid kohalikud, et vist on vaja piletid välja vahetada. mis järgnes, oli mingi meeletu kappamine ja mina ei jõudnudki sinna õigesse putkasse, sest et ma eksisin ära. joppas, et õigeks ajaks perroonigi üles leidsin. kohalikud lohutasid meid ja kutt nimega Liandro ütles, et ta ajab kõik joonde. rongis veetsime meeldiva veerandtunni südameataki äärel. eriti intensiivseks läks siis, kui Liandro ja piletimees rääkima hakkasid. kõik millest me aru saime, oli kontrolöri etteheitev pilk ning ametlik "no-no-no". pärast tuli välja et "no" nagu "no problemo" mitte "no" nagu "no ma viskan su rongist välja, naine". Üldse, kui neid kohalikke kutte seal polnud oleks, oleks me sikiga ilmselt esimese suvalise rongiga kuhugi kesteabkuhu sõitnud.
rong sõitis läbi päiksetõusu ja põlenud metsade. õhus oli vingu ja tossu. häving on liigagi tihti ühekorraga kohutav ja kaunis. mustavad tüved, kõrbenud metsaalune, kus siin-seal veel leegid hingitsesid. nagu keegi oleks söestunud metsa sada väikest lõket teinud. tung hädapidurit tõmmata ja kaameraga katuseluugist välja hüpata oli päris tugev. magamatusest tekkinud ideedega on õnneks nii, et unine laiskus balansseerib asja ära. idee on jube hea, aga teostus.. teostust ei ole, sest ma lihtsalt ei viitsi end liigutada. nii et, hoolimata sabotaažiohust jõudsime ilusti coimbrasse. väga magamata ja unine Liandro tõstis meid rongist maha, andis meile oma numbri nii muuseas ja kosserdas taksosse. minu arust, siis kui me rongijaamas pingil põõnasime, seisis ta terve aja god knows why püsti. või istus. meie magamine oli muidugi totaalne paranoiauni. kus iga kahekümne minuti tagant ärkasime tõmmeldes ja tsekkisime, kas pagas on alles. oli. üllatavalt viisakas ja puhas rongijaam lissabonis, muide. soovitan igati seda pinki esimesel perroonil.
ja noh nüüd me oleme siin coimbras ja mulle üldse ei jõua kohale mis värk on. et mingi portugal või nii. eile jõudis veel vähem kohale, sest et jube magamata oli olla.
portugali aeg on täpselt selline, nagu hoiatati. iga ajavahemik tuleb umbes neljaga korrutada. näiteks viis minutit pausi on kakskend minutit pausi pluss aeg, kus õpetaja kaootiliselt kätega vehib ja midagi portugali keeles seletab. "buss tuleb kümne minuti pärast" on kood. see tähendab, et "buss tuleb tunni aja pärast aga võibolla ei tule ka ja me oleme siin juba nelikend minutit olnud ja daaaaahhh lähme jala"
tsau ma lähen kohvi jooma
No comments:
Post a Comment