kolmas päev

siin pole muruplatse. mitte kuskil. kui kuskil on muruplats, ei tohi selle peal istuda, sest siis tuleb tädi ja hakkab kätega vehkima ja portugali keeles midagi seletama. muruplatsid on kohalike au ja uhkus, silma- ja südamerõõm.

siin on paar pilti mu kooliteest. eile, ehk siis teisel päeval, otsustas õps, et me oleme piisavalt suured, targad ja tugevad, et hakkama saada sellega, et ta enam inglise keeles ei räägi. saime teada, et tegu on intensiivkursusega. niisiis seilame uljalt mööda keelemerd. õnneks istub minu kõrval itaalia kutt, keda ma, noh, ma ei ole selle üle uhke, aga ta on nagu kõndiv sõnaraamat. ma küsin talt kõike, sest ta teab kõike! eniveis need pildid nüüd siis

kell pool üheksa on veel mõistlikud temperatuurid ja tee läheb mäest alla. kell viis seevastu lõõskab päike lagipähe, kõik higistavad ja kõik on mäest üles. ma arvan, et sellise tuuseldamise peale võib kõhnaks jääda.

eile öösel käisime väljas. mariana, meie host, viis meid oma sõpsi juurde (carlos, kelle hüüdnimi on kaka, kõik olid vaimustuses, kui me neile viisakalt punastades tõlkisime). peol olid kõik arhitektuuritudengid. nende gängil on kombeks umbes kuus korra teha ühine õhtusöök, mis läheb sujuvalt labrakaks üle. mu jumal, mis kära võivad teha kümme švipsis elu asju arutavat portugallast.