täna käisime uugu ja marianaga essat korda ookeani ääres. meie õnneks ning rõõmuks oli esimest korda siinmail viibitud aja jooksul äärmiselt jäine ilm. iga tuuleiiliga venis siki nägu üha pikemaks ja pikemaks. käisime ikkagi ujumas ära, et oleks suure okeanosega nagu sõbrakäpp ikka surutud või nii. vesi oli mingit veidrat temperatuuri, mis polnud ei külm ega soe. alguses. kui nabani sisse sumanud olin, tuli välja, et ikka suht külm on nagu. solberdasime sikiga vees ja korjasime rannakarpe. mõtlesin välja, et lahe oleks juveliir olla, ma teeks nendest randauhutud kividest sõrmuseid ja kaelakeesid ja käekette ja kuningakroone. kui mul mõlemad peod juba kalliskive täis olid, tuli mulle meelde, kuidas ma eriti väiksena ojast kive välja tassisin. pärast tuli alati välja, et nad olid palju ilusamad ojapõhjas, kui sillerdav vesi neist üle voolas. mõtlesin nuuskmõmmiku peale, kes koos sniffiga kalliskivikoopasse sattus. sniff tuuseldas ringi ja toppis taskud kallist kraami täis, samas kui nuuskmõmmik (läitis ilmselt piibu ja) ütles midagi sellist: mul pole vaja selliseid asju kaasa võtta, et need minu omad oleks. need on nagunii minu omad, ja kui ma neid näha tahan, tulen ma siia tagasi.
nuuskmõmmikul on alati õigus. poetasin enamuse kividest ja karpidest liivale tagasi, aga mõned toppisin kotti. nii kaugel ma oma ego lahustamisega ka ei ole.
um-dois-tres!
pere mäenõlval
No comments:
Post a Comment