blogiunarus

nii, ma nüüd avastasin, et mu entusiastlikust blogist on saanud sotsiaalne kohustus, mistõttu ma eriti ei viitsi siia midagi kirjutada. aga ma proovin, muidu te ju ei tea, kas ma olen elus või surnud, sinine või roheline, mina või hoopis keegi teine.
viimasel ajal on selgeks saanud, et miski pole selline, nagu ma alguses arvasin. no see selleks. minuga on kõik hästi. suurem uudis on selline, et vahepeal ma kolisin uude koju. mu uus kodu on suur korter, kus on kaks ateljeed ja kõik on kunstnikud. minu tuba on ebasümmeetriline ja siin on hästi palju valgust, näiteks praegu peesitan soojas päikselaigus ja olen hästi rahul. laelamp ei tööta nii et öösiti on veits keskaeg. see lamp elab oma elu, või noh täna ärkasin üles hommikul ja see töötas. lihtsalt põles laes. lülitasin selle nördinult välja, mida ta õige arvab endast. õhtul on raudselt jälle tumm.
mu toas on kaks ust, millest ühele ehitasid tartust küllatulnud sõpsid ette heliseina, sest parasjagu siis, kui me tahtsime vara magama minna, et hommikul mägedesse minna, toimus seal teise ukse taga psytrance pidu. see oli vist esimene öö siin ja ma mõtlesin õudusega, et õõõõõõõõõõõõ kuidas ma siin elama hakkan, kui selline lärm on kogu aeg.. aga pärast seda on täielik vaikus. ja kõik on väga nunnud ja toredad. käisin ühega neist joogas ka, väga mõnus. see oli tehniliselt võttes mu esimene joogatund üldse, aga kuna ma kodus trikitan ja venitan ja teen viite tiibetlast, siis võtsin aasanaid lennult nagu proff:)

ee.. ilmast..jube külm on kogu aeg! kesse kurat mulle ütles et portugal on soe koht? õhtuti tuleb toas suust auru ja toit jahtub jube kiiresti ära. viimasel ajal pole õnnestunud õhtuti eriti kodus olla, nii et pole hullu, hühüüü

eile käisin sõpsidega metsas. täiesti ürgportugaalialiku ebaplaneerimise tõttu jõudsime linnast välja alles kella kolme paiku, kui päike juba loojus. nii ebaaus, et päevad nii lühikesed on ja kogu aeg elu pimeda-asjade ja päevavalguse-asjade vahel jaotama peab. leekisime mööda kiirteed, loojuva päikese kiired pagasnikus ja üks megarõõmus koer mööda autot ringi tuustimas. kohalikele ei meeldi Porto-äärsed eukalüptimetsad, niisiis oli esimene aktsepteeritav mets tunniajase sõidu kaugusel. aga see koht oli tõesti ilus, väikese vuliseva jõe ja sarapuusaludega. autojuhiks oli sõps Joao, kellega saime tuttavaks kirbuturul umbes kuu aega tagasi. ta elab hiiglaslikus lagunenud majas, mida ta praegu agaralt remondib koos oma koera Bruna ja mingite inimestega, kes tal ehitada aitavad. väga tore tüüp. siin on paar pilti ka.