päev portos

 portos on mingil põhjusel jube palju mahajäetud vja erinevates lagunemisstaadiumites maju.

 ja igasuguseid muid maju

 eelmisel nädalal oli veel korralik rannailm

 jep

 marta ja ilma

 võrku punuv inimämblik

 kalaturg

 pesukuivatamine

 kontsert tänaval

 koer kontserdil mis oli tänaval mis oli jõe ääres

tänavakontserdifestivali lõpurongkäigu saba

heliküborgmees

koolitee

tee kooli viib üle silla, mis näeb välja nagu pikali kukkunud eiffeli torn, sest selle projekteeris härra eiffel isiklikult. koolitee muidugi nii tuledesärane välja ei näe ofkoors, sest koolimineku ajal pole päike veel loojunud. ükspäev oli nii paks udu, et keset silda seistes polnud üleval, all ega kõrval mitte midagi näha. linn oli kadunud.

nii-nii

porto on mind nats segadusse ajanud, meeletult inspireerinud, tekitanud mu peas palju kaost ja loonud korda. paradoksid on igal pool. samuti polnud mul tükk aega photoshoppi ega muid elutegevuseks vajalikke programme mistõttu oli piltide blogimine kõne alt väljas.
üleelmisel nädalal käisime keeletundides ja see nädal oli juba päris kool. üritasime omale aineid valida ja käisime erinevates tundides, nagu animatsioon, motion graphics, miimika, fotoprojekt, contemporary photography (teooria portugali keeles, kui hurmav), joonistamine, jne. kõigel sellel on fotoga kuidagi kahtlaselt vähe pistmist. mitte et ma kurdaks, öhhöhö. enne iga tundi uue õppejõuga tuli läbida kadalipp, mis koosnes erinevatelt inimestelt tähtsa infi välja pressimises. nendes majades pole mingit loogikat, täielik labürint all over the place ja iga tund on muidugi kuskil uues klassis. tundsin ennast aegajalt ikka väga umbkeelsena.
see on meie kooli peamaja

ja mõned nummid pildid hommikustest tänavatest teel kooli

 tagaplaanil rebased, esiplaanil lärmist veidi ärritunud erasmuslased. rebaseid retsiti siin korralikult.

ja see on meie keeletund. õppisime puuvilju.

p p porto

ee ma olen nüüd portos. pole veel aru saanud, et ma siin olen. aegajalt on raske aru saada, et ma üldse olen.

mees Batalhas

käisime reisil ühe kiriku juures, mis oli väga cool. kiriku kohta. rohkem pilte järgmises saates.

coimbra ülikooli arhitektuuriosakond

hugo ja mariana on arhitektuuritudengid. nad tegid meile oma koolimajas väikse tuuri. see koht näeb välja nagu see oleks paarkümmend aastat tagasi maha jäetud ja seda selle kõige paremas tähenduses. igal pool käis vilgas tegevus. inimesed istusid klassides ümber suurte laudade ja tegid kõik koos tööd. ma klassides sees ei teinud pilti, sest see tundus veits kohatu või nii. nüüd kahetsen. nad nägid seal kõik nii asjalikud, samas rõõmsad välja. ja kõik teadsid uugut, sest ta oli üliõpilasesinduse president olnud kaks aastat. tänu uugumaffiale saime kabeliklassi ka sisse (vt allpool). 

"vau kui lahe," ütlesime meie. "it's garbage," ütles mariana. ma ei saanud tükk aega peast seda, kui palju pappi need tüübid iga päev maketiehituses vabasurma saadavad ainult selle pärast, et coimbra nii neetult mägine on.

 vaade aknast

võiksisöömiskoridor

SEE on koolisöökla. whaaatttt

see on audikas, kus õppejõud põhiliselt näitavad filme ja kõik ülejäänud põhiliselt magavad

siseõu