pühendustega mirjamitele
Monday, September 10, 2012
Sunday, September 9, 2012
rand figueira da foz-is
täna käisime uugu ja marianaga essat korda ookeani ääres. meie õnneks ning rõõmuks oli esimest korda siinmail viibitud aja jooksul äärmiselt jäine ilm. iga tuuleiiliga venis siki nägu üha pikemaks ja pikemaks. käisime ikkagi ujumas ära, et oleks suure okeanosega nagu sõbrakäpp ikka surutud või nii. vesi oli mingit veidrat temperatuuri, mis polnud ei külm ega soe. alguses. kui nabani sisse sumanud olin, tuli välja, et ikka suht külm on nagu. solberdasime sikiga vees ja korjasime rannakarpe. mõtlesin välja, et lahe oleks juveliir olla, ma teeks nendest randauhutud kividest sõrmuseid ja kaelakeesid ja käekette ja kuningakroone. kui mul mõlemad peod juba kalliskive täis olid, tuli mulle meelde, kuidas ma eriti väiksena ojast kive välja tassisin. pärast tuli alati välja, et nad olid palju ilusamad ojapõhjas, kui sillerdav vesi neist üle voolas. mõtlesin nuuskmõmmiku peale, kes koos sniffiga kalliskivikoopasse sattus. sniff tuuseldas ringi ja toppis taskud kallist kraami täis, samas kui nuuskmõmmik (läitis ilmselt piibu ja) ütles midagi sellist: mul pole vaja selliseid asju kaasa võtta, et need minu omad oleks. need on nagunii minu omad, ja kui ma neid näha tahan, tulen ma siia tagasi.
nuuskmõmmikul on alati õigus. poetasin enamuse kividest ja karpidest liivale tagasi, aga mõned toppisin kotti. nii kaugel ma oma ego lahustamisega ka ei ole.
um-dois-tres!
pere mäenõlval
Saturday, September 8, 2012
eileöine
uugu ja ta sõber mistanimioligilahetüüp mängisid meile giide. mulle tundub, et kohalikud on selle linna ilu vastu natuke immuunsed, nad ei märka seda iga päev. kuidas nad saaksidki? samas armastavad nad oma kodukohta jäägitult, see armastus on mõõtmatult suurem ja läheb fassaadist palju sügavamale. kohalik folkmuusika fado on igatsusest ja armuvalust nõretav ood sellele linnale.
Subscribe to:
Posts (Atom)