inkadel külas

eile mul oli terve päeva eriti halb olla.kõik käis ringi ja väsimus oli tappev. lasin üle suured plaanid ras teparta republica sõpradele külla minna. õhtul vedasin end ikkagi õue, sest uugu mängis ühes nunnus kabelis oma 12keelega fadokitarri ja me lihtsalt pidime minema. kahjuks oli koht reserveeritud ja kõik, mis me teha saime, oli ukse peal nillida ja varastatud hetke nautida. siis tuli onu ja vehkis (portugali kohta) tagasihoidlikult kätega ja tegi mokaotsast "desculpe, desculpe", mis tähendas pmst et "kulge minge nüüd ära, ärge kügelege siin". ilus hetk sisse vehitud ja põue pistetud, läksime edasi kohvi/õlli jooma baari, kus juhtub alati imesid. baari ümbrusesse oli viimase ööpäeva jooksul kasvanud kandilisi lilli ja ükssarvikuid. istusime õues, rääkisime portugali desperaadost ja majanduskriisist, kui nurgatagant tulidki välja meie republica-sõpsid. neil oli eilsest toogapeost ( http://sikiportos.wordpress.com/2012/09/22/kaisime-sopra/ ) ilgelt väss olla. 

täpsustuseks, republica on maja, kus pesitsevad tudengid. republica on ummmbes midagi nagu fraternity või isegi korporatsioon, aga mitte päris. kõik republicad on mattunud tohutu kultuurikihi alla. igal seinal on midagi, millel on lugu. igal pool vedelevad maagilised objektid ja mälestused. republicasse ei saa niisama kolida, enne peab nende inimestega eriti heaks sõbraks saama. salazari diktatuuri ajal olid republicad vabamõtlejate oaasid.

 siin pildil on koer boris ja tema ustavad inimesed

 mariana

 dominique otsustas meid viia külla nende naaber-republicasse, mis asub nendega samas majas. nad on inkad.

 see on bändiproov. see oli kohutav. kitarrid olid häälest ära ja nad üritasid läpakast bläästivale muusikale kaasa mängida. ma ei tea, mida suur muusik uugu seda kõike kuuldes mõelda võis. igatahes mina vajusin üha sügavamale ja sügavamale diivanisse

 ja vaatasin lakke

 õnneks varsti õudus lõppes ja meile hakati maja tutvustama. nagu ras tepartagi, oli see maja täis lugusid, müüte ja sümboleid. ja veidraid partymode-reliikviaid. nagu näiteks see arvuti, mis on sellepärast kapi külge installeeritud, et klaviatuuri peale ajati kogu aeg veini.

 see on vanemrepublicalase tuba. maal viiekümnendatest. väga kunn tuba.

maja nagu muuseum

votnii
täna lähen ras tepartasse vist seinamaali tegema. honor and glory!

klassipilt

neli pilti

see pole nagu mu pariisiskäik, millest ma kuhugi pilte pole üles pannud (ma ei saa aru, miks). TSEKKIGE, MA OLEN PORTUGALIS! piccidelt pole näha, aga ma olen tegelt täiega pruun (ausalt ka), sest päike ei tee üldse sellist nägu, et oleks aeg nagu sügismeeleolule üle minna või nii. väga raske on niimoodi igaastast sügismelanhooliat viljelda.

ps siki tegi pilti

käi jala

 autosõit kesklinnas öösiti on... problemaatiline.

ühel õhtul flippisime sikiga münti

ja leidsime uued meeldivalt jaburad sõpsid. eile käisime nendega rannas ja õhtuks võlusid nad mingi valemiga kapsast ja saiast välja imemaitsva eine. see liha oli küll siuke, et tegi muu, kui kahvli sisse äsasin. randa sõites möödusime kapsapõllust. mu esimene reaktsioon oli hingemattev soov paar kapsast sisse vehkida ja õhtuks kapsahautist teha. sellepeale ütles üks tüüp, et ta varastas kunagi sea, aga et ta pole kunagi kapsast varastanud. ta avaldas salatehnika, mille abil on kõige parem sigu piistu panna. nimelt tuleb peibutada subjekti seebiga ("it's like chewing gum for them"). seale tuleb kõigepealt maitseks anda väike tükk seepi. seejärel tuleb talle selgeks teha, et tegelt sul on väga palju seepi ja et seal, kuhu sa lähed, on veel rohkem seepi. siis tuleb joosta. siga jookseb ilmselt ilge ruigamisega sulle järgi ja nii sa omale prae saadki. ühtlasi räägiti, et kunagi seitsmekümnendatel oli sealsamas nende majas siga elanud. vannitoas. kui keegi duši all käis, sai siga ka dušši. kõige puhtam siga portugalis.

 teevad süüa

kuna kõik olid pärast randa ja toitu natsa unised, jäi üle ainult üks. tõmbasime pähe tobedad mütsid, panime päikseprillid ette ja hakkasime kütma.

tants. üks asi, millega ma hakkama ei saa, on tantsimine. nagu siuke tants, et peab kellegagi sammu pidama, tal mitte varvaste peal talluma ja mingitsorti rütmi aretama. ei. see lihtsalt pole võimalik. see on horror.  lihtsalt omaette kuskil õõtsumine on oluliselt inimlikum tegevus muarust.

pärast sellist tuustimist olid kõik täiega väsinud. tahtsime veel päiksetõusu näha, aga, noh, viimane pilt ütleb vist kõik. aga ma pean ütlema, et ma olen siki üle väga uhke, et ta nii kaua üleval suutis olla:D

põgusad kohtumised

öö

eile oli diip