Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et ühe äärmiselt muheda triksteri tahte tõttu leidsin end juuli keskel ühel keskööl istumas bussi, mille sihtkohaks oli Udmurdimaa. Udmurtia - valdavalt künklik tasandik, langusega lõuna ja lääne suunal. Natuke enne Uuraleid. Müstilise hõimurahva pesa.Läki! Minu ametlik missioon reisil oli olla toidufotograaf. Minu põhiline missioon reisil oli saada natukenegi tuttavaks sellega, millega meie hõimurahvad tegelikult oma kaugetes külakestes tegelevad. Ja nii oligi.
Ma ei saa kronoloogiliselt kirjeldada seda, mis minuga sellel reisil juhtus, sest see on lihtsalt võimatu. Esimese kuue tunni jooksul kadus ajataju. Ruumitaju kadus kohe pärast Vene piiri, sest ma jäin magama ning buss loksus koos seltskonnaga üha sügavamale Venemaa sisse.
Kuidas siis näeb välja 2200 kilomeetrit bussisõitu? Asjalood olid niimoodi, et pärast aja ja ruumi muutumist bussisõidu konstandiks muutus mu kodutool väga hubaseks ja reisiseltskond järjest muhedamaks. Ma ei oska öelda, kui kaua me sõitsime, aga mingil hetkel jõudsime ühte Moskvatagusesse linnakesse, kus veetsime ühe lühikese, aga meeldejääva öö.
hägune kirik. igatahes soovitan teinekord mõne kiriku katusele kuud nautima ronida, sest sealt näeb taevast palju paremini, kui tavalise inimese kõrguselt.
ja reis jätkus..
vennastumis- ja mehemõõdupeatus Mordoris
Tauno fileerib pimedas, kolisevas ja kõikuvas bussis teeäärselt kalaturult ostetud suitsusäga. Kõik on rahul.
Ja päike on juba täiesti loojunud ja kella pole keegi vaadanud juba eelmisest tanklapeatusest saadik. Mis kell me kohale jõuame? Keegi ei tea.
Üks hetk me ikkagi jõudsime kohale. Bõgõ külake oli pisike, kodune, ja uskumatult värviline. Kuna jõudsime kohale ootamatult vara, ei osanud meid keegi oodata. Ometigi organiseerus kibekiiresti üks punt kirjudes rahvarõivastes naisi, kes meid tervitasid ning läbi kolme värava oma maailma kutsusid. Mina olin liiga võlutud, et sellest rituaalist pilti teha, aga näete, siin on nende majad. Meid majutati ühte eriti eeskujulikku Udmurdi kodukesse, kus olid maas kirjud vaibad, seintel kirjud vaibad, vooditel kirjud vaibad ja kirju vaibaga kaetud vanaema.
see oli meje teadjanaisest vanaema
ja edasi pildid kohalikest
ja nii edasi
ja igal pool olid haned
Mul oli tollel hetkel end kaaslastele vist keeruline väljendada, aga mul on mõnikord eriti terav värvitaju, mis avaldub intensiivses rahulolu-ning rõõmutundes, kui ma näen mõnda kaunist värvikombinatsiooni. Kogu Bõgõs oldud aja veetsin õndsas värvikatarsises, sest kohalikud olid just terve oma küla kõige jaburamate värvidega üle võõbanud. Nii kaunis!
Iga aia ees oli vähemalt üks kass.
ühel põgusal hommikul ronisime külakese kõrvale künka otsa, et sealt korjata naistepuna ja mäe otsas teed juua.
see on reisijuht tauno koos mehega, kes jõi just ära liitri Nopri hapupiima
siin poseerin mina pildi jaoks, kaitsvalt grillirõnga sees, samal ajal kui meid majutav daam valab mulle pitsi musta Kalashnikovi
lapsed olid metsikud ja armsad, just nii, nagu peab
see on lokulaud, millega hädaohu korral küla kokku kutsutakse
ja üks kirju kukk
Bõgõ oli kiire ja intensiivne. Kohapeal saime olla ainult kaks päeva, pärast mida pidime kohe tagasiteele asuma. Kipub aga ju nii olema, et mida vähem on aega, seda väärtuslikum see on. Kohapeal oli kõik nii intensiivne ja ühes tunnis juhtus nii palju asju, et kes teab, kas me seal rohkem oleksimegi vastu pidanud :P
Peatükk 2. Nižni-Novgorod.
Jumal teab kui kaua me selle bussiga siis jälle sõitsime, aga ühel ebamäärasel varahommikusel tunnil pandi meid maha Volga-äärses tähtsas ja vanas Nižni-Novgorodi linnas, kus kirikud meenutasid torte ja parkides olid vikerkaared.
Paadisõit Volgal. Kajakatest austajateparvega.
mina ja jõgi (nii juhtub alati kui ma palun kellelgi teisel oma kaameraga pilti teha :D)
pärast seda linna istusime bussi ja sõitsime Eestisse. Nii lihtne ongi.Viimase pildi, kus Suleline ja Karvane naudivad Volga-vaadet, pühendan reisist alguse saanud algustele. Hõissa!
(pilt pärit Palbo kaamerast)
