also, põhjus, miks ma ei blogi


täna ma olin üksi, koos, tallinnas, portos, tartus oma peas, mind värviti siniseks, ma hoidsin apelsini
nina peal, ma poseerisin hulludega, ma käisin teatris, mis oli koolis, ma käisin üle pooleteise kuu
eiffeli sillal, mis viis üle jõe, ma joonistasin hommikul koolis paljast meest, ma käisin kolm korda kunstitarvete poes, mul oli mask ees, ma olin täna modell ja fotograaf, ma õpetasin basiale välku, ma avasin felipega koos
esimese paki, kus oli esimene näitusele saabunud maal sees, ma magasin täna viis tundi, ma jõin täna
klaasi sangriat, ma istusin täna trepil, toolil, lamasin voodis. ma käisin duši all, ma nühkisin oma nahka punasest markerist puhtaks, ma sain  täna miljon musi nagu ikka kombeks, ma andsin täna miljon musi nagu iga päev ikka (kui musi andmata jääb, oioioi halb), ma saatsin milda
bussi peale sest ta sõidab täna koju leetu tagasi, ma käisin milda juures, ma tantsisin kreisitantsu, ma sain omale kampsuni, ma sain omale salli, mille karl tänavalt leidis ja mille ma üles korjasin - läksime veel tagasi. täna sadas vihma ja päike paistis. täna läks esimene ära. ma närvasin täna lendamise pärast ja ma naersin südamest. ma olin täna poolpaljas modell koos kaheksa teise inimesega, me vaatasime seina ja ma tõdesin valjult, kui kerge on kunstnikel inimestel riideid seljast saada. ma pildistasin sillal kukujuku helkut, töötlesin
selle pildi ära. ma kavatsen täna oma sinised juuksed puhtaks pesta ja teha veel ühe autoportree homseks. ma nägin tänaval oma tuttavat anarhistist klouni, kes mulle oma väsinud armsa naeratuse kinkis ja küsis et howdoyoudoo. ükskord ta tegi mulle õhupallist lille. ma raamisin oma pildi ära. ma ostsin kohvikust ananassikooki. ma käisin mäkis. ma pesin täna pesu ja ma
tegin täna oma toa korda. täna läks köögis järgmine laelamp läbi - juba kolmas siin majas. kui basia tuli,
ajasime me felipega talle udujuttu, et näitus tulebki pimedas. ta jäi meid uskuma, sest kui ta laelampi
tahtis käima lülitada, ei juhtunud midagi. ma sõin poola kommi - üks on veel alles. ma kleepisin paar
pilti seina. täna ma  kuulasin onu reemuse jutte. ühte juttu. seda, kus jäneseonu rebaseonu matustel käib.
homme on näitus.

siuh säuh kell on peaaegu kolm

jou

mu blogi on surnud ja ma olen sellest teadlik. aga kõik sõbrad ja sugulased kelle ainus lohutus ja allikas kinnitamaks, et ma ikka veel elus olen -see postitus on teile. viimasel ajal on nii palju teha olnud, et blogimine on muutunud kõige raskemaks asjaks - selles mõttes et - kui ma blogin, siis ma kõigepealt teen pildid raw formaadist jpg-deks, siis teen nad veel väiksemaks, et nad netis korralikult käituksid, siis hakkan neid blogerisse panema, ja siis pean veel midagi kirjutama ka. aint nobody got time for that!

reedel on mu pool näitus umbes 15 inimesega, kellest kolm on mina siki ja barbara ja ülejäänud mingid fäänsid portugali kunstnikud. mu korterinaaber Filipe pani sujuvalt plakatile kirja, et me oleme koos kuraatorid. asja nipp on mitte midagi kureerida, vaid nautida seda segast selgust, mis kokkuvoolanud kunstnikest, teostest ja publikust meie elutuppa ja ateljeedesse moodustub. poolatüdruk barbara lubas kooki ka pakkuda. väike värin on sees. täna taevasse vaadates tundus, et tänahomme on täiskuu. auu.

sess on täies hoos, kuigi, nagu ma ükspäev mokaotsast mainisin, on sess olnud täies hoos juba oktoobri keskelt peale. õnneks hakkab enamus asju valmis saama, kõik fotoprojektid on kaustadesse maetud, siia-sinna tuleb veel selgitavaid diipe tekste kirjutada. koomiksiraamat on valmis, selle ma uploadin kunagi, kui ma igavusse suren. eile oli esimene hindamine. õps ütles "nice, nice.." nagu neil kombeks ja väänas mulle klassi ainkese A. ma täpselt ei saanud aru, miks. ju siis meeldis. tglt ma põhjendasin täiega korralikult ära ka.
praegu sussitame animeerida. õnneks on nii, et mida rohkem mul teha on, seda rohkem ma jõuan:)

kell tiksub hirmuäratava kiirusega ja päevad lendavad mööda nagu fastforwardis. sõidan neljandal koju. ise ka ei usu,et piletid ostetud ja puha. palju asju on välja mõeldud, läbi mõeldud ja üle mõeldud siin portugalis. olen rahul. olen õnnelik. hakkan igatsema. praegu on juba selline tunne, et ma pole ei siin ega seal, vaid ripun kuskil reisilimbos. isegi mu unenäod on tagasi tulnud.
mu peas on mingi suuremat sorti muutus toimunud, mu minaise on keerdunud ümber mu enda. ilmselt saan sellest nihkest aru alles siis, kui eestis sellest praegusest metareaalsusest naasen. aga midagi on väga teistmoodi.

ühesõnaga kõik on hästi- varsti näeme! woof woof