lühike stseen näitemängust päris-elu

 

seisin akna all ja jälgisin lummatult allpool toimuvat. kõik läks väga hinge.

skinny dip

dreamscapes

bagaak. päevas on liiga palju mõtteid ja liiga vähe tunde. aeg lendab haigrutiivul. eile sain aru, et miski pole nii, nagu alguses tundus, isegi mitte mina. mänguelu-saaga jätkub.

:D

laptopiveebikaamerasnapshot

hmm

avastasin, et blogi kipub jälle diibiks ja lakooniliseks minema

viimaselajal on nii, et mul on peas palju mõtteid, nii palju, et ma satun segadusse ja ei oska neid üldse ära teha. patoloogiline kutselise unistaja haigus, ma arvan. jah. vähemalt olen ma valmis mõelnud väga palju asju, mis on minu sees, umbes nagu koristaks tuba. kõik asjad sätivad end korralikult üksteise kõrvale, nagu pesu sahtlis või raamatud riiulil. see on väga põnev, sest mu tuba on teatavasti korras ainult seni, kuni ma midagi ei puuduta. arvatavasti kui ma seda korda kasutama hakkan, läheb kõik jälle pekki. aga siiski, tunne on, et see siin on kõik mängult. et see on lihtsalt üks pikk nädalavahetus ja et päris-elu on eestis pausi peal. toimunud on väga palju nihkeid ja ülinihkeid ja vist lõpuks ometi on see hetk, kus ma võin nii mõnegi aastaid kummitanud asja peale rahuliku südamega tagasi mõelda. vb see toametafoor on liiga jabur, pigem on kõik endiselt meeldivalt sassis, aga ma saan vähemalt aru, kus asjad on ja kus mina olen. või vähemalt arvan, et saan.


 mis põnevat juhtunud on, ee, ükspäev jäin vetsu kinni ja arvasin, et jäängi sinna igaveseks. vetsu uks on trikiga, st katki, ja andis viimased otsad muidugi siis, kui ma seal sees olin. ma arvan et seal vetsus veedetud surmahirmus sündiski mõte kuu aja pärast välja kolida. haudusime sikiga seda ideed veits ja tundub okei. vb kolime ühte hipimajja, mida me nillimas käisime, see oleks päris numps.

noh mis siis veel. ilm, muidugi. ilmad on külmaks läinud! näiteks praegu ma eriti ei tunne oma sõrmi, aga see on võibolla sellest, et ma olen kolm tundi järjest tillukesi maju joonistanud. toad on niisked ja kõledad, sest portugallaste loogika järgi vist iga aasta ei ole talve. seal, kus peaksid radikad olema, haigutab nukker tühjus. akende vahelt ulub tuul sisse, või  on see soe, mis välja ulub, maidea. ja need düüdsid, kelle juures me elame, neile meeldib päeval kõiki aknaid lahti hoida. kõiki. aknaid. unistan ahjust. aga mulle tundub, et kroonilisest šokohoolikutega hängimisest tingitud lisakilod hoiavad mu kehas kas sooja või lihtsalt rõõmsat meelt, sest külm mind eriti ei häiri. juhuks kui veel külmemaks läheb, olen hakanud mütsi heegeldama. väga meditatiivne tegevus kohati.

ee ja aegajalt käime öösiti väljas, porto kesklinnas toimub ikka ulmeline jauramine, see on, nagu keegi oleks võtnud reedeööselkellakahese zavoodi ja laiali venitanud üle linna. 

ja aeg lendab ulmelise kiirusega, see on veits hirmus. umbes nagu noh et, kas novembri ja septembri vahel oktoobrit ei pidanud olema?

tens la calma como os cabelos - hold your horses

ei tule välljaaaaaa

lukustasin end oma tuppa kindla plaaniga KÕIK VALMIS TEHA aga midagi ei toimu mu peas praegu. need pildid on vanad. ma olen aru saanud, et oma tegevuse planeerimine on ikka ajavõit, nii vähe kui ma sellest ka aru saada ei taha. uhuu.

baaris nimega pingu

nummis kohvikus