delegatsioon tartust

Geres

pildid siki kaamerast

novembrilõpune reis Aveirosse. jaurasime ööläbi linnapeal, tantsisime tühjadel tänavatel kaerajaani ja kiikasime kanalitesse. aveiro on portugali veneetsia. ilus oli.

 life as a photographer. from an outsider's point of view .

normaalsed grupipildid on täiega alahinnatud

kuumaveeallikad hispaania piiril

mul ei ole selle öö kohta sõnu. õues oli jäine tuul ja vihma sadas, selline jube koerailm. meie olime kuumaveeallikates. oli kottpime, mul pole siiamaani õrna aimugi, milline see maastik seal välja võiks näha. pärast lõputuna tunduvat rahu tegi mu suurepärane korterikaaslane Sara meile kummastava tuleshow. väga võimas, väga ürgne.

school is cool

projekt maastikufotograafias. jopetaskud on kogu aeg mänguloomi täis:)
inspiratsioon ühest tekstist, mille ma kunagi ammu ammu kirjutasin. ma olen igasugustest värkidest, millega lapsed tegelevad ja millega mina ka tegelesin, suhteliselt vaimustuses.

**
I remember how as a child every surface could become huge, a whole world for tiny creatures to live, love and fight in. I myself would become tiny and forget there was a world outside of me as well. There is this ancient rule of children that came to life then - no one could see me when I was tiny, because I couldn’t see them. Flower pots, teacups, rocks i’ve gathered and laid on the windowsill became vast landscapes. Grass. Have you ever pushed your face to where the grass touches the earth and looked into the vast forests and jungles of flower stems and moss? I remember the wars that took place in those forests, and the happy yet strictly hierarchical communal life of my tiny tigers, dinosaurs and bears. I remember the kings and the outcasts. The lovers, the wolves. The stories unfold before me, stretching the minuscule into the gigantic..
**

blogiunarus

nii, ma nüüd avastasin, et mu entusiastlikust blogist on saanud sotsiaalne kohustus, mistõttu ma eriti ei viitsi siia midagi kirjutada. aga ma proovin, muidu te ju ei tea, kas ma olen elus või surnud, sinine või roheline, mina või hoopis keegi teine.
viimasel ajal on selgeks saanud, et miski pole selline, nagu ma alguses arvasin. no see selleks. minuga on kõik hästi. suurem uudis on selline, et vahepeal ma kolisin uude koju. mu uus kodu on suur korter, kus on kaks ateljeed ja kõik on kunstnikud. minu tuba on ebasümmeetriline ja siin on hästi palju valgust, näiteks praegu peesitan soojas päikselaigus ja olen hästi rahul. laelamp ei tööta nii et öösiti on veits keskaeg. see lamp elab oma elu, või noh täna ärkasin üles hommikul ja see töötas. lihtsalt põles laes. lülitasin selle nördinult välja, mida ta õige arvab endast. õhtul on raudselt jälle tumm.
mu toas on kaks ust, millest ühele ehitasid tartust küllatulnud sõpsid ette heliseina, sest parasjagu siis, kui me tahtsime vara magama minna, et hommikul mägedesse minna, toimus seal teise ukse taga psytrance pidu. see oli vist esimene öö siin ja ma mõtlesin õudusega, et õõõõõõõõõõõõ kuidas ma siin elama hakkan, kui selline lärm on kogu aeg.. aga pärast seda on täielik vaikus. ja kõik on väga nunnud ja toredad. käisin ühega neist joogas ka, väga mõnus. see oli tehniliselt võttes mu esimene joogatund üldse, aga kuna ma kodus trikitan ja venitan ja teen viite tiibetlast, siis võtsin aasanaid lennult nagu proff:)

ee.. ilmast..jube külm on kogu aeg! kesse kurat mulle ütles et portugal on soe koht? õhtuti tuleb toas suust auru ja toit jahtub jube kiiresti ära. viimasel ajal pole õnnestunud õhtuti eriti kodus olla, nii et pole hullu, hühüüü

eile käisin sõpsidega metsas. täiesti ürgportugaalialiku ebaplaneerimise tõttu jõudsime linnast välja alles kella kolme paiku, kui päike juba loojus. nii ebaaus, et päevad nii lühikesed on ja kogu aeg elu pimeda-asjade ja päevavalguse-asjade vahel jaotama peab. leekisime mööda kiirteed, loojuva päikese kiired pagasnikus ja üks megarõõmus koer mööda autot ringi tuustimas. kohalikele ei meeldi Porto-äärsed eukalüptimetsad, niisiis oli esimene aktsepteeritav mets tunniajase sõidu kaugusel. aga see koht oli tõesti ilus, väikese vuliseva jõe ja sarapuusaludega. autojuhiks oli sõps Joao, kellega saime tuttavaks kirbuturul umbes kuu aega tagasi. ta elab hiiglaslikus lagunenud majas, mida ta praegu agaralt remondib koos oma koera Bruna ja mingite inimestega, kes tal ehitada aitavad. väga tore tüüp. siin on paar pilti ka.

lühike stseen näitemängust päris-elu

 

seisin akna all ja jälgisin lummatult allpool toimuvat. kõik läks väga hinge.

skinny dip

dreamscapes

bagaak. päevas on liiga palju mõtteid ja liiga vähe tunde. aeg lendab haigrutiivul. eile sain aru, et miski pole nii, nagu alguses tundus, isegi mitte mina. mänguelu-saaga jätkub.